Tiina Urm
Mööda maailma ringi hulkumine on mul vist möödapääsmatult veres. Ma olen oma varasemas elus iga puhkusehetke kasutanud kuskil “ära käimiseks”, kuni sain aru, et tavapärane 30 puhkusepäeva kuus jääb minu jaoks väheseks.
See tunne, kui oled kuhugi teel, on lihtsalt ülima vabaduse tunne. Kõige parem, kui ilma tagasilennu piletita ja kindla plaanita. Usaldades teed ennast ja neid “juhiseid” mis teel olles sinuni jõuavad.
Esimese pikema treti kaugemale tegin 24-aastaselt. Olin just ostnud endale elu esimese päris oma korteri. Ennast sisse töötanud oma esimesel täiskohaga tööl justiitsministeeriumis ja kõik oli justkui paigas. Kui hakkas mingi kummaline tunne sees närima. Pool aastat ootasin, et kas läheb üle. Ei läinud. Ütlesin töökoha üles, andsin korteri üürile ja lendasin Austraaliasse. Kolme päevaga õppisin tarktorit juhtima ja tegin esimest korda elus ühes arbuusifarmis terve hooaja päris tööd. Seejärel rändasin mööda kullarannikut ringi ja kuna koju tulla veel ei raatsinud, hüppasin otse Kagu-Aasiasse. Seal võtsin aeglaselt ja mõnuga ette Jaava saare Indoneesias, Malaisia, Tai, Laose, Kambodza ja Singapuri.
Just Laose teemal interneti jututoas lobisedes sain tuttavaks Ahti Heinlaga, kes kutsus mind õige pea Teeme Ära aktsiooni käivitama. Olen nimelt hariduselt strateegiline kommunikaator. Teeme Ära kasvas aastatega tõeliselt rahvusvaheliseks liikumiseks, mis viis mind omakorda imelistesse ja imelikesse paikadesse, sealhulgas Lääne-Aafrikasse Ghanasse ja Benini kui ka esimest korda Lõuna-Ameerikasse Brasiiliasse. Brasiilia lummas mind oma looduse iluga sedavõrd, et õige pea suundusin sinna juba omal käel tagasi.
Tööalased väljakutsed vaheldusid, kuid reisihimu jäi – iga vaba puhkusepäeva kasutasin uute paikade, kultuuride avastamiseks Euroopas ja kaugemal. Kuni sain aru et tavapärased 30 puhkusepäeva on minu jaoks vähe. Otsustasin oma elu korraldada ümber paindlikumaks ning tekkis soov põhjalikumalt tundma õppida ka teisi Kesk- ja Lõuna-Ameerika riike-rahvaid. Viimased aastad olen rändlinnuna talvekülmade saabudes suundunud Mehhiko, Costa Rica ja Peruu poole. Seigelnud linnades, rannakülades ja vihmametsades. Minu suureks armastuseks on saared – mida autovaesemad ja raskemini ligipääsetavamad, seda parem.
Otsin ja hindan üle kõige metsiku looduse ilu, ehedust ning neid väheseid allesjäänud kohti kus elu kulgeb iidsete tavade ja loodusega ühes rütmis.