Botswana

Paljud vanad safarihundid peavad Botswanat parimaks reisisihtkohaks. Loomi näeb siin enam-vähem sama palju, kui Keenia või Tansaania parimates rahvusparkides, kuid inimesi ja autosid on märksa vähem, ja suure osa ajast saab safaril ringi sõita uhkes üksinduses.

Katkend Botswana reisijuht Rein Kuresoo raamatust “Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed”

Lõvide armueine

Sõidame ringi Khwai piirkonnas Moremi looduskaitsealal Okavango delta kaguosas Botswanas. Siin lookleb mopaanimetsade ja lagendike vahel laia lammiga Khwai jõgi. Kiskjatele on praegune kuiv aastaaeg toiduküllane, kuid kaugeltki mitte muretu, sest nüüd tuleb eluruumi jagada märksa suurema hulga murdjatega. Lõvipraidide territooriumid on kokku surutud ja isaslõvid on terve öö ametis oma valduse piiride valvamisega. Soolise võrdõiguslikkuse entusiastid viskavad vahel isaslõvidele nina peale, et nood on laisad ega viitsi ise saaki püüda, aga suur osa nonde ajast ja energiast kulub praidi kaitsmi- sele sissetungijate eest. Nad käivad öö jooksul läbi kümneid kilomeetreid ja kehtestavad valjult möirates oma õigusi jahimaadele. Ehkki on juba detsember, on vihma sadanud väga vähe. Lamm on küll kattunud madala rohelise rohuvaibaga ja puud värskes lehes, kuid vesi ei jää veel loikudesse püsima ning janu saavad loomad endiselt kustutada vaid jões. Seetõttu püsivad nad ikka eluandvate vooluvete lähedal.

Meie pärastlõunane loomavaatlusretk viib meid taas lammile. Siin tegutseb enam-vähem sama seltskond, kes on varemgi silma hakanud: rohtu söövad impalad, mõned vesivohlud, gnuud ja tüügassead, kuid sedapuhku on luhal ka kari pikksaba-vohlusid. Vohlud on võrdlemisi kogukad antiloobid, kes elavad peamiselt roostikes ja soodes. Vohludel on silmatorkavalt tugevad tagajalad, mis aitavad kiiresti liikuda ka põlvekõrguses vees, kus loomadel tavaliselt jooksuhoog pidurdub. Soised elupaigad on nende jaoks turvalisemad ja toitu leidub siin aastaringselt. Seepärast on kuival aastaajal pikksaba-vohlusid ja neile sarnase eluviisiga vesivohlusid, pukusid ja suurredunkasid (roopukke) Okavango servaaladel harva näha. Kui algavad vihmad ja jõelammil tärkab värske rohi, tulevad aga vohlud, pukud ja pukid lagedale. Siis algab ka nende innaaeg.

Enamasti näeb koos toimetamas vohlude poissmeeste klubisid või siis emasloomadest ja noortest koosnevaid haaremeid. Haaremit valitseb üks pull, kuid sageli on selle lähikonnas ka „haaremivalvureid”. Need on tugevad noored pullid, kes on ikka ja jälle valmis valitsejat välja kutsuma. Peamiselt proovivad nad siiski sarvi üksteise kallal, et selgitada välja, kelle kord on haaremiperemehele kinnas visata. Haaremi lähedal hängivad satelliitpullid aitavad karja hoiatada ka kiskjate eest, mõnikord omaenese elu hinnaga.

Just nii täna juhtubki. Satume vohlukarjale, kes ei paistagi eriti nautivat leebet õhtutundi ja lammil tärganud mahlast rohtu. Kõik loomad, eriti satelliitpullid, hoiavad päid püsti, vaatavad roostiku poole ning norsatavad aeg-ajalt ärevalt. Pikka aega ei juhtu siiski midagi ja otsustame veidike eemale sõita, et vaadata üle ka jões lobistav jõehobukari, kuid samas ikka vohludel pilku peal hoida.

Lõpuks ilmubki roo ja kõrge rohu seest nähtavale kaks lõvi, kes jalutavad ühest noorest pullist õige lähedalt mööda. „Mesinädalaid pidav paarike,” ütleb meie giid Mike, „praegu neid vohlud ei huvita, nad lähevad omi asju ajama.” Otsustame siiski lähemale sõita ja vaadata, mis neil mõttes mõlgub.

Ka vohlu, kellest lõvid pilku kinkimata mööda tuhisesid, näib olevat Mike ́iga sama meelt ja vahib lõvisid sellisel ilmel nagu oleksid nood talle rubla võlgu. Jooksupanek lähedal viibiva lõvi eest olnuks aga samasugune vene rulett nagu paigal seismine – ühelt poolt oleks see peaaegu möödapääsmatult käivitanud suurte kasside jahiinstinkti, teisalt võiks kiirel ja jõulisel vohlul lõviga võidu joostes olla siiski ka šanss ellu jääda.

Peagi selgub, et lõvid on nii meid kui ka vohlu haneks tõmmanud. Olles jätnud mulje, et nemad toituvad hetkel vaid õhust ja armastusest, keeravad lembekiisud järsku ümber ja sööstavad vohlu suunas. Enne kui me õieti ohhe- tadagi jõuame, lebab antiloop maas ja kaks suurt kassi hakkavad teda, üks kõrist ja teine tagumikunahast hammastega kinni hoides, kumbki enda poole sikutama.

Ei saa salata – loomariigi veretöid on vastuolulistele tunnetele vaatamata pagana huvitav vaadata. Sedapuhku saab meie tume kirg täielikult rahuldatud: erakordselt kaunid kiskjad toimetavad kauni saaklooma rituaalse tapmise otse tee ääres. Mike sõidab lõvidele ja nende ohvrile otse külje alla ja nüüd saame juba neljaveolisest loožist jälgida, kuidas lõvid oma armuhooaja õnnetut tunnistajat ära sööma hakkavad. Vohlu surmatõmblused jõuavad kiiresti lõpule.

Kiilaspäine musta lakaga isalõvi lakub ta hargivahe puhtaks samasuguse hoolega nagu kirurg puhastab lõikusele minevat kehaosa. Pärast seda ampsab loomade kuningas ilma pikema jututa vohlu testised ära – küllap siis on tal neid tarvis. Rohkem teda söömine hetkel ei huvita ning ta heidab lõõtsutades põõsa alla, et leiba (või pigem kaaviari) luusse lasta. Kui kiskjad Aafrikas looma murravad, saavad saagist osa paljud näljased. Lõvid võtavad teadagi lõviosa, sellest omakorda lõviosa kuulub isaslõvidele, kes sageli jahist osagi ei võta. Peab ütlema, et sedapuhku on „lõviosa” pisut ebaharilik.

Emaslõvil on mõnevõrra teistsugused apetiidid kui ta kavaleril. Ta jätab rinnaliha fileerimise katki ja asub antiloobi kõhtu lahti lõikama. Jämesoole koos selle sisuga tõmbab ta kõhuõõnest välja ilmel, millega tõeline daam eemaldab prae seest koka habemekarva. Seevastu tohutut buurivorsti meenutava peensoole koos selles sisalduva (pehmelt öeldes) kvakamoolitaolise seede-ensüümidega töödeldud vitamiinirikka rohumassiga neelab ta alla. /…/  Seejärel küünitab ta oma koonu vohlu kõhuõõnde maksa järele, et süda taimetoidust läikima ei jääks. Pärast soolikate ja maksaga maiustamist näeb ta välja nagu orgialt naasev vampiiritar. Enne puhkama heitmist lohistab ta vohlu lihakeha põõsa varju. Tõepoolest – esimesed raisakotkad hakkavad juba ümbritsevatele puudele ja põõsastele laskuma ning taevakaarelt on jõudsalt lisa tulemas.

Selline õhtusöögikombestik on lõvide kohta mõnevõrra erandlik. Päris ilmselt oli lõvidel kõht täis. Mul on suur kiusatus seletada tõika, et isaslõvi antiloobi munandid nahka pistis ning et ainsaks snäkiks see jäigi, suguhormoonilaksu vajadusega intensiivsel paaritusajal. Tõele lähemal on vist siiski see, et kui lõvi tahaks endale teha suukaudset hormonaalset turgutuskuuri, peaks ta manustama umbes kaks vohlu munandit kaks korda päevas kümne päeva jooksul. Pigem avas isalõvi, kes polnud ise näljane, selle ampsakaga emalõvile tagaukse vohlu lihakeha juurde.

Lõvide lembeaeg on intensiivne: kolme-nelja päeva jooksul paarituvad teineteise välja valinud kuninglikud kassid umbes iga kahekümne minuti tagant, tehes aeg-ajalt mõistagi ka pikemaid unepause. Armuakt ise kestab vaid ehk kakskümmend sekundit ja lõppeb mõlemale poolele valuliku grimassiga – isaslõvi (nagu ka kõigi teiste kaslaste) suguti on ogaline. Arva-takse, et emaslooma emakat kriimustades aitab see stimuleerida munaraku eraldumist.

Praidi teine isaslõvi ei sekku armupaari lembemängu, kuid ootab lähedal lesides kannatlikult. Vahepeal tõuseb ta üles, kustutab lammil leiduval veesilmal janu, nuusutab midagi ja teeb siis uskumatult veidra grimassi. Kui inimene oleks äsja nuusutanud seda, mida nuusutas see lõvi, oleks ta ilmselt enam-vähem sama nägu, kuigi lõvist erineval põhjusel. Lõvi on haistnud ind- leva emalõvi lõhna ja tal tekib nn flehmeni reaktsioon, mis on seotud ninaõõ– nes paikneva lisahaistmisorgani – Jacobsoni elundiga. Selle elundi haisteavad avanevad suulakke – pärast ninaga vedamist täpsustab lõvi teda huvitavat lõhna seda suu kaudu Jacobsoni elundisse tõmmates. Flehmeni reaktsioone võib näha nii hobustel, kassidel kui ka lehmadel ja üldise enamikul imetajatest. Inimese Jacobsoni elund on atrofeerunud, kuid päris intrigeeriv on mõelda, milline võiks olla inimeste maailm, kui me iga oma seksuaalset huvi- sädet nii ilmeka näoviguriga afišeeriks. Igatahes jääb praidi isaslõvi nr 2 meile lootusrikka näoga järele vaatama – kui väljavalitud isaslõvil juhtub sigitus- maratoni ajal võhm otsa saama, jätkab emalõvi sugu edasi temaga.

Botswanas elab Aafrika suurim elevandipopulatsioon. Ka hüäänkoerte, lõvide, leopardide ja gepardite asurkonnad on siin suuremad ja tugevamad kui mujal Aafrikas. Ja loomulikult on Okavango tõeline jõehobude paradiis.

Botswana suurimaks magnetiks ongi Okavango delta. See on jõgi, mis ei suubu merre vaid kaob Kalahari kõrbe ja millest siis tekib maailma suurim oaas. Kui 2013. aastal otsiti Aafrika seitset suurimat loodusimet, siis krooniti nende sekka ka Okavango delta. Meie reis viibki meid suures osas Okavango delta piirkonda  ning lõpuks külastame ka seitsme maailma suurima loodusime hulka arvatud Victoria juga, mis asetseb Botswana põhjapiiri lähedal Sambias ja Zimbabwes.

Botswana on pindalalt veidi väiksem kui Prantsusmaa, kuid inimesi elab siin vaid kaks miljonit. Lisaks on see peale Eesti ainus sini-must-valge lipuga riik maailmas. Eesti trikoloor autol äratab siin alati kohalike sõbralikku tähelepanu.

Botswana arvukaimaks rahvuseks on tsvanad, põlisrahvaks aga sanid, kes on enam tuntud bušmanitena. Peale selle on Botswana Aafrika kõige väiksema korruptsiooniindeksiga hästitoimiv riik.

Loodusturism on teemantite ja muude maavarade kaevandamise ning veisekasvatuse järel riigi majanduse kolmas alustala ja turist tunneb end siin oodatud külalisena.

Vaata videot meie eelmisest Botswana reisist: