Chobe rahvuspark: oleme taas sunnitud peatuma, sest elevandikari on otsustanud einet võtta otse tee ääres. Nagu ikka sellistel puhkudel, üritan londilistest pilti saada, aga elevandid tulevad veelgi lähemale, teleobjektiiv on võimeline raamima vaid elevandi väiksemaid kehaosi ega haara enam suurt pilti.

Kunagi kirjutasin raamatu „Loodus on lähedal“. Botswanas on loodus sageli liiga lähedal. Aafrika loomad enamasti ei karda autot. Õnneks ei näi ka auto loomi kartvat (ta on ju paksust plekist ja kaalub täislastis oma tubli kolm ja pool tonni), kuid vahel on tal raske oma tunnetest jagu saada. Vajutus gaasilapatsile paneb auto urhatama, karja juht võtab seda kui väljakutset ja lehvitab ähvardavalt kõrvu. See on hea märk – päriselt tuleb pigem karta sellist elevanti, kes kõrvad peadligi tõmbab. Meil tuleb oodata, kuni elevandid on veel paar puud maha murdnud ja oksad oma saepuruvabrikusse sisestanud. Tavaliselt ei püsi elevandid väga pikalt paigal – looja on nad loonud jätkusuutlikkuse huvides sööma käigu pealt, et midagi ka teistele elajaloomadele ja tulevastele elevandipõlvedele alles jääks. Kogenud safarijuhid soovitavad autoga elevandikarja lähedusse sattudes mootori välja lülitada ja olukorda nautida. Nii püsib kari rahulikuna ja võimsates maasturites pole tegelikult põhjust oma elu ja tervise pärast muretseda. Botswana elevante peetakse kõige rahulikemaiks Aafrikas ja tõsiseid õnnetusi safaritel juhtunud ei ole. Selle peamiseks põhjuseks on ilmselt see, et siin tunnevad elevandid end inimesest kõige vähem ohustatuina.

Kui me oleksime kõik reisil nähtud elevandid kokku lugenud, võiks see suur emaelevant olla umbes kahesaja neljakümne seitsmes. Aga me pole elevante loendanud, numbrid läksid liiga kiiresti sassi. Umbes pool vähem kui poolest miljonist praeguseks järel olevatest aafrika elevantidest elab Lõuna-Aafrika riikides, neist omakorda ligikaudu pooled Botswanas. Kõige tihedamalt on asustatud Chobe rahvuspark Botswana põhjaosas, kuhu ametlikel andmetel koguneb kuival aastaajal 50 000 elevanti (niisama palju arvati veel 1990. aastal elavat elevante terves Botswanas), aga mõnikord isegi kuni 70 000 looma. Chobe elevandid moodustavad osa Aafrika elevandi Kalahari populatsioonist, mida peetaksegi kõige suuremaks mustal mandril.

Arvestades, et rahvuspark on 11 700 km² suur, peaks elevante siin ringi uitama umbes 4 kuni 6 looma ruutkilomeetri kohta – see on sarnane mõne meie tavalise metsalinnu, näikeks käbliku, asustustihedusele Eesti metsades. Kindlasti peegeldavad kõige suuremad numbrid mingit üürikest hetkeseisu, sest elevandid vajavad tohutut territooriumi ja rändavad väga laialt ringi. 2013. aasta novembris, mil külastasime Chobet, elevante siin kindlasti nii palju ei olnud, aga väga palju oli neid ikkagi. Novembris algavad esimesed vihmad ja see lõpetab aastas 8 kuud janus vaevlevas Kalaharis suurema veehäda. Esimesed sadeveed imbuvad kiiresti liiva või auruvad, kuid siiski võib kusagil tekkida ka ajutisi lompe, kus elevandid saavad janu kustutada. See katkestab nende pealesunnitud sideme Chobe jõega ja elevandid saavad tasapisi hakata rändama kaugemale, kus toitumisvõimalused on paremad.

Miks on elevantide arvukus siin aina suurenenud, samal ajal kui ta kõikjal mujal mustal mandril kiiresti väheneb? Kindlasti on elevandid siin kõige paremini kaitstud. Botswana on Aafrika rikkamaid ja paremini korraldatud riike, Musta Mandri kõige väiksema korruptsiooniindeksiga riik. Oma olulise tursimiressursi – looduse kaitsmisel on Botswana üsna tõhus ja resoluutne. Seetõttu on elevantide salaküttimine siin naaberriikidega võrreldes väike. Oma osa on elevantide turvalisusest põhineb ka sellel, et Kalahari elevantide võhad on pinnase vähese kaltsiumisisalduse tõttu tavalisest väiksemad ja hapramad ning on sageli pragunenud või murdunud.