Safari läbi aegade
Meie mitme Aafrika reisi reisijuhi Rein Kuresoo kirjutatud artikkel ilmus 2016 aasta mais Go Reisiajakirjas.
Kon Tiki korraldab safarireise: Botswanasse, Tansaaniasse, Sambiasse ja Keeniasse
Safari läbi aegade
Rein Kuresoo
Araablastest kaupmeeste karavanid, nende keeli “msafar”, liikusid Aafrikas ringi juba seitsmenda sajandi keskpaigast alates, kaubaks orjad, loomanahad, ninasarvikute sarved ja vandel.
Inglise keelde on sõna “safari” jõudnud suahiili keele vahendusel, kus see tähendab igasugust veidi pikemat reisi – kasvõi vanaemale külla minekut (kusjuures teekond ei pea tingimata käima läbi hundi kõhu nagu Punamütsikesel). Safariteks ei nimetatud briti maadeavastajate (Burtoni, Speke, Livingstone´i, Stanley jt) ekspeditsioone. Tõsi küll, juba nende kirjeldatud lood “metslastest” ja eksootilistest loomadest köitsid paljude rahutute hingede tähelepanu ja ahvatlesid ka teisi seiklejaverega inimesi oma Snider-Enfieldi püsse puhastama ja Musta Mandri valgelaigulist kaarti uurima. Nii, nagu astronautidele järgnesid kosmoseturistid, astusid ka maadeuurijate jälgedesse peatselt seiklejad. Selles loos uurime safarit klassikalises tähenduses.
“Valge (jahi)mehe” safari formaadi loojaks võib pidada inglast William Cornwallis Harrist, kelle reisidel Lõuna-Aafrikas 19. sajandi keskpaiku vaadeldi, kütiti ning kirjeldati loomi ja taimi. Erinevalt maadeavastaje ja teadlaste ekspeditsioonidest ei pingutatud safaril olevad džentelmenid looduse uurimise ja kollektsioneerimisega üle, kuigi väiksemaid avastusigi juhtus. Ärgati mõõdukalt vara, sellele järgnes reibas retk püssiga (mida kandis püssikandja), keskpäevane puhkus, veel üks retk ning seejärel korralik õhtusöök piibujuttude ja napsiga lõkke ääres. Traditsiooniliseks safaridringiks kujunes džinn toonikuga, mis sel ajal oli malaariavastane jook. Seesama ettekääne (nagu mistahes teinegi!) sobib pikendatud džinni joomiseks ka tänapäeval. Toonane toonik oli praegusega võrreldes märksa kiniinirikkam ja seepärast ka kibedam.
Juba Harris kirjutas oma safaritest mitmeid raamatuid, kuid safariromantika leegi puhusid veelgi tõhusamalt loitma seikluskirjanikud, kellel polnud põnevike loomisel peale omaenese fantaasia teisi piire. Jules Verne romaan “Viis nädalat õhupalliga” kirjeldas kolme inglase avastusretki Aafrikas. See ilmus 1863. aastal ja tegi Verne otsekohe kuulsaks kogu maailmas. Sama populaarseks sai ka Sir Henry Rider Haggardi romaan “Kuningas Saalomoni kaevandused” (1885). Mõlemad raamatud on läitnud seiklusesädeme ka paljude eestlaste põues, võib isegi öelda, et paljude eestlaste Aafrika-kuvandi arhailiseimad kihid on kujunenud nende üle sajandi vanade raamatute najal.
Aga 19. sajand oli ikka veel maadeavastuste aeg, mil suurte nimedega meeste poolt tallatud radade kõrval leidus rohkesti ka läbinuuskimata nurgataguseid. Safariturism sai alguse 20. sajandil. Džentelmenist maadeavastaja asemele astus valge jahimees, kes liikus suure saatjaskonnaga ringi juba avastatud paikades. Safaritest kujunes tasapisi ülirikaste inimeste ajaviide. Ekspeditsioonide ebamugavused asendusid luksusega, savanni võeti kaasa grammofonid, kirjutusmasinad, mahagonist mööbel, lumivalged laudlinad, istevannid, kristallkarahvinid ja isegi raamatukogud. Siiski käis seikluse ja teatava riski tunne endiselt safari kaubamärgi juurde ning nii on jäänud tänaseni. Ameeriklased lõid peatselt britte sübariitlike safarite kategoorias pika puuga. Nevada kuberneri Max Fleischmanni safari (1907) koosnes näiteks neljast valgest kütist, keda teenindas 65 mustanahalist aafriklast: pealik, neli püssikandjat ja neli askarit (kohalikku sõdurit), kokk, kuust hobuse- ja muulaajajat, kolm teenrit ja 46 pakikandjat. Teenindav personal oli kokku pandud mitmest Aafika erinevast piirkonnast pärit inimestest, näiteks kuulus sellesse 2 somaallasest šikarit (kutselist jahigiidi või jäägrit), kellele olevat olnud tundmatu sõna “hirm” tähendus.
USA president, tulise looduskaitsjana tuntud Theodore Roosevelt andis 1909. aastal ameti üle oma järglasele ja siirdus otsekohe Aafrikasse, et küttida suuri loomi ja täiendada Smithsonian Institutioni kollektsioone. Koos oma poja, 250 kandja (kes muuhulgas vedasid kaasa 4 tonni soola) ja giididega alustasid oma teekonda Mombasast, liikusid läbi Briti Ida-Aafrika Belgia Kongoni ja sealt tagasi kahe Niiluse kohtumispaika Khartoumi. Kogu killavoor tõi savannist välja 11 397 looma rohutirtsudest elevantideni. Võib arvata, et ritsikatele eelistati londilisi, ühtekokku kütiti 500 suurulukit (neist 17 lõvi, 11 elevanti ning 11 musta ja 9 valget ninasarvikut).
- aastal sai Briti Ida-Aafrikas osta erineva väärtusega jahilube – näiteks 50 naelase (võrdub ostujõult tänapäevases vääringus umbes 30 000 naelaga) jahiloa eest võis küttida 2 aafrika pühvlit, 2 jõehobust, ühe elandi, 22 sebra, 6 oorükst, 4 vesivohlu, ühe suurkudu, 4 väikekudu, 10 topit, 26 kongonit, 229 väiksemat antiloopi (impalat, thomsoni või granti gaselli), 86 koolobust ning piiramatu arvu lõvisid ja leoparde, kes tollal olid lindpriid. Jahisafarite ikoonilise turupaketina kujunes välja kõige ohtlikumate loomade (seda jalgsi liikuva küti jaoks) “suur viisik” (big five) – elevant, aafrika pühvel, ninasarvik, leopard ja lõvi.
Kahe sõja vahel asendusid tohutud kandjate karavanid autodega ja safarituristide käsutusse ilmusid väikelennukid. Arushasse, Ngorongorosse ja Serengetisse rajati püsivad laagrid, mis pakkusid endiselt kogu mõeldavat luksust. Aafrika jahisafarite populaarsusele aitasid kaasa Ernest Hemingway lood. Kui lugeda tänapäeval tema jahipäevikut “Aafrika haljad künkad” (1935), kerkib vägisi silme ette pildid Siberis jahti pidavast topless Vladimir Putinist – niivõrd kinni on see teos Heminway macholikus enesekesksuses. Aga sugestiivseid kirjakohti, mis mõjutasid seltskonna hoiakuid ja tekitasid trende, leiab nii sellest kui ka mitmest teisest tema Aafrika-ainelisest teosest: “Nüüd ei tahtnud ma enam muud kui Aafrikasse tagasi pääseda. Me polnud veel sealt lahkunud, aga kui ma öösiti ärkasin, jäin kuulatades lamama, hinges juba igatsus Aafrika järele.”
Kui sellele lisada veel Karen Blixeni 1937 . aastal ilmunud romaani “Out of Africa” (“Aafrika äärel”), millest Sidney Pollack väntas 1985. aastal rohkesti auhindu saanud filmi, mida korduvalt on näidatud ka Eesti televisioonis, võib mõista, kui romantiliseks oli muutunud Aafrika valge inimese kujutlustes II maailmasõja eelõhtuks. Aafrikast oli saanud paik, kuhu võis põgeneda lääneliku kultuuri rutiini eest. Blixeni enda sõnadega: “Siin oli mul lõpuks võimalus heita käega kõigile konventsioonidele, siit leidsin ma eest uut tüüpi vabaduse, mida enne seda võis vaid unes näha.”
Aafrika oli manner, kus peale machomeeste oli ka feministiohtu naistel uudset mänguruumi: nad said seal pükse kanda, safaril loomi tulistada, autot ja mõnikord isegi lennukit juhtida, ühesõnaga – tunda end machodena. Osa Johnson, kes koos oma abikaasa Martiniga enne teist maailmasõda mitmeid dokumentaalfilme väntas, jätkas seda tegevust üksi pärast mehe surma (1937). 1940. aastal andis ta välja bestselleri “ Ma abiellusin seiklusega”, mis lõi Ameerika noorte naiste seas trende. Tema gregeriia “Naine, kes on liiga pehme ja lahke, on nagu tapiokipuding,” tekitas tüdruktes vastupandamatu soovi sebra seljas ratsutada ja ninasarvikuid küttida. Inglaste kombest mõelda iga hobi jaoks välja eraldi univorm sündis safarimood, mis on tunginud jõudsalt ka vabaajarõivastusse.
Safariturism aitab Aafrika loodust kaitsta
- aastatel muutus kontinentidevaheline lennuliiklus tihedamaks ja taskukohasemaks ning Aafrikat asus vallutama pärmina paisuv Euroopa ja Ameerika keskklass. Seni valitsenud luksuslike lodžide kõrval hakati rajama ka lihtsamaid telklaagrikohti või siis hakkasid turismifirmad kliente safaritele viima hotellidest, kuhu ööseks tagasi pöörduti. Mitmed iseseisvunud Aafrika riigid – eriti Keenia ja Tansaania, pöörasid juba 1960. ja 1970. aastatel oma näo lootusrikkalt turismi poole. Peaaegu kõikides vastsetes Musta Mandri riikides loodi rahvusparke ja jahikeelualasid, mis pidid kaitsma väärtuslikke elukooslusi ja väheneva arvukusega loomaliike. Paljudes neist maadest on rahvusparke külastavad turistid ainuke põhjus, mis sunnib riiki looduse nimel natukenegi pingutama. Reeglina on seal, kus turism on kujunenud oluliseks majandusharuks, suudetud rahvusparkides tagada mingisugunegi kord ja loomad enam-vähem alles hoida. Liiga ebastabiilse poliitilise režiimiga korrumpeerunud riikides, kuhu turistide raha eriti ei jõua, lähevad asjad allamäge. Ajal, mil Aafrika kõige ikoonilisemate loomade asurkonnad katastroofilise kiirusega kokku kuivavad, on jahiturism sattumas põlu alla. Eelmisel aastal tappis USA hambaarst Walter Palmer Hhwange rahvuspargi piiride taga sinna kaitsealalt meelitatud laialt tuntud “staarlõvi” Cecili. Pärast seda on mitmed riigid keelanud Aafrikast jahitrofeede sissetoomise ja üle 40 lennufirma on keeldunud neid pardale võtmast.
Mis toob inimesed safarile?
Aafrika-elamus on see, mis turiste endiselt safaritele meelitab. Reisivaid inimesi on muidugi laias laastus kahte liiki: ühed, kes leiavad, et kui oled näinud ühte paleed (või siis kirikut, mõisat või mistahes muud majakolakat), siis oled näinud neid kõiki ning teised, kes arvavad, et kui oled näinud ühte elevanti (kaelkirjakut, lõvi, jne.), oled näinud kõiki. Kes tunneb, et viimane tema kohta ei kehti, sellel on eeldusi saada safari-inimeseks. Pöördume vastsete klassikute poole – Valdur Mikita ütleb: kohtumine metsloomaga, suured puud, tähistaevas, lõkketuli ja voolav vesi puhastavad inimest. Kui arvame, et Mikita eestlast defineerib, on ka safari eestlase pärusmaa.
Paljud safaril käinud inimesed on kogenud, et Aafrika-pisik nakatab neid ravimatult – safari on sõltuvust tekitav. Safari on dramatiseeritud ökoloogia – võimalus kaasa elada elu ja surma igavesele ringmängule, mida mängitakse aost ehani ja ehast aoni eri paigus läbi erineva stsenaariumi järgi.
Savannis saab elada filmide või unenägude tihendatud elu, kogeda taas lapsepõlve jäänud võimet kõige üle imestada. Selle lummuse sügavamates kihtides taaselustuvad lapsepõlves loetud Musta Mandri seiklusjutud ohtlike lõvide, elevantide, jõehobuste, pühvlite ja krokodillidega ning salapäraste neegripealikute, poolpaljaste eebennaiste ja südamelööke ergutavate tamtamidega. Aga see on ka avarus, laiad panoraamsed vaated horisondil hõõguva tulipunase päikesekera, laiavõraliste akaatsiate ja ahvileivapuude siluettidega. Need on hääled ja lõhnad: Aafrika soojas tintmustas öös papüürustel kilksuvad võrakonnad, võpsikus irvitav hüään, puid murdev elevant, kes lehkab nagu barrel uriiniga lahjendatud testosterooni. Kui tekib tahtmine nimetada mingeid hetki kvaliteetajaks, siis safari kuulub õigustatult nende hulka.
Aafrika on meie evolutsiooniline päriskodu, see paik, kust inimene kui looduslik liik vaid paarsada tuhat aastat tagasi maailma avastama ja vallutama läks. Romantikud ütlevad, et Aafrika on meie hinge sünnikodu ja savann see paik, kus me end kõige õdusamalt tunneme.
Kui ohutu on safari?
Kes ei sooviks oma elus veidi seigelda? Enamik seiklushimulistest soovib siiski teha seda täiesti turvaliselt – olla suure ohuga silmitsi, ent sellest siiski elu ja tervisega välja tulla, lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Seda just nimelt safari pakubki. Pole haruldane, et safariautost saab lõvile paari meetri kauguselt silma vaadata. Ometi on võimalus, et lõvi autos istuvat inimest ründab umbes sama suur kui oht saada viga või koguni leida oma ots kodus toatuhvleid jalga torgates. Meditsiiniline statistika ütleb, et igal saab aastal maailmas sadu inimesi surma voodist välja kukkudes, igapäevane liiklusstatistika on märksa hirmuäratavam kui safaril juhtunud raskete õnnetuste bilanss.
Levinuim terviserisk Aafrikas on malaaria, mille vastu on olemas tõhus profülaktika. Need riigid, kus on levinud teised ohtlikud nakkushaigused (kollapalavik, A- ja B- hepatiit jt), soovitavad või nõuavad vaktsineerimistõendit. Lõunamaadele reisijal tuleks tingimata tutvuda ka teiste troopiliste haiguste ja parasiitide leviku ja profülaktikaga. Röövimiste vastu aitavad turismifirmade turvameetmed ja terve mõistus. Mõned Aafrika riigid – näiteks Botswana ja Namiibia, ongi üllatavalt turvalised, aga mõistagi on Mustal Mandril ka riike, kuhu tungiva põhjuseta ei ole mõistlik jalga tõsta. Paljud inimesed kriipsutasid Aafrika oma reisisihtkohtade seast maha pärast nüüdseks vaibunud ebola-puhangut. See oli paraku täiesti ebaratsionaalne otsus, sest ebola-riigid Aafrika läänerannikul on Tansaaniast või Botswanast enam-vähem sama kaugel kui Prantsusmaa.
Millised on parimad safaripiirkonnad?
Safaritel käiakse peamiselt Ida- ja Lõuna Aafrikas. Klassikaline ja kõige populaarsem safariregioon jääb Suur-Serengeti ökosüsteemi kuuluvatele aladele – need on Serengeti tasandikud koos Ngorongoro kraatriga Tansaanias ja Maasai Mara Keenias. Sellel hiigelsuurel maalahmakal elab mitu miljonit rohusööjat looma. Korraga võib näha sadade tuhandete loomade suurusi sebrade, kudude ja thompsoni antiloopide karju. Nende iga-aastane ränne Maasai Mara ja Serengeti vahel on suurim maapealne eluslooduse vaatemäng. Serengeti populaarsusest johtuvad ka tema peamised hädad – Maasai Maras ja Ngorongoros on sageli turiste murdudena ja iga lõvi ümber koguneb kiiresti paarkümmend autot. Märksa suuremas Serengetis on turistidel küll võimalus rohkem hajuda, aga savanni avatud areenil hästi nähtavad loomad toovad autod sealgi sageli liiga tihedalt kokku. Mõistagi on rohkem makstes võimalik avastada märksa eksusiivsemaid savannisoppe. Tansaanias on lisaks nimetatuile teisigi väga huvitavaid, kuid märksa väiksema turismikoormusega sihtkohti, näiteks Katavi ja Ruaha rahvuspargid ja Selousi jahikeeluala. Kui lisada sellesse loetelusse ka Kilimandžaro mäe ronimis- ja Sansibari saare ranna- ja sukeldumisvõimalused, on Tansaania safarisihtkohana kõige mitmekesisem.
Lõuna-Aafrika Vabariigi suurim ja tuntuim on Krügeri rahvuspark. See 19 tuhande ruutkilomeetri suurune ala piirneb Limpopo rahvuspargiga Mosambiigis ja Gonarezhou rahvuspargiga Zimbabves. Koos väiksemate kaitsealade ja jahikeelualadega kokku moodustavad nad peaaegu Eesti-suuruse erakordselt mitmekesise loodusega Suur-Krügeri (Suur-Limpompo) ökosüsteemi. Need maad on Lõuna-Aafrika osas peaaegu täielikult tarastatud ja safarituristid liiguvad seal enamasti tavalise sõiduatudega asfaltteedel. Muidugi on olemas ka ainult maasturitega ja kohalike giidide juhtimisel läbitav intiimsem teedevõrk. Võimalusi on Krügeris palju – kõik vastavalt rahakoti paksusele.
Lõuna-Aafrika loomarikkaim piirkond on aga Okavango delta Botswanas, mis kuival aastaajal koondab enda ümber sadu tuhandeid loomi tohutust Kalahari poolkõrbest. Elevante, lõvisid, hüäänkoeri ja gepardeid elab Botswanas rohkem kui kusagil mujal Aafrikas. Botswana riiklik turismipoliitika näeb aga ette, et see kõik ei pea turistile odavalt kätte tulema. See, mida turist oma raha eest siin saab, on kõige ehedam puutumata looduse tunne koos väga kvaliteetse teenindusega. Okavango omakorda on osaks suuremast Kavango-Zambesi ökosüsteemist, kuhu kuuluvad mitmed loodusalad ja rahvuspargid naaberriikides – Namiibias, Angoolas, Sambias ja Zimbabwes. Staažikad safarifännid annavad viis tärni ka Hwange ja Mana Poolsi rahvusparkidele Zimbabwes ning Alam-Zambesi ja Lõuna-Luangwa rahvusparkidele Sambias. Viimased kaks on muutumas üha populaarsemaiks, sest erinevalt Zimbabwest on Sambia turvalisem ja stabiilsema poliitikaga riik. Väga populaarne safarisihtkoht on Namiibia, kus peamisteks vaatamisväärsuseks on maastik: hingematvalt kõrged luited vastu rahutut Atlandi ookeani, maailma vanim ja veevaseim kõrb ning ootamatud loomarikkad oaasid selles on koos hea teedevõrgu ja teenindusega andnud Namiibiale hea reitingu – seda riiki kutsutakse sageli Aafrikaks algajatele.
Winston Churchill nimetas Ugandat Aafrika pärliks. Ugandas leidub nii poolkõrbeid, savanne, vihmametsi, mägesid, suuri järvi, jõgesid ja soid. Kiidetakse ka Ugandalaste külalislahkust, aga üheks peamiseks põhjuseks Ugandasse safarile reisimiseks on mägigorillad.
Täiesti omalaadne sihtkoht Aafrikas on Etioopia, kus vaatamata suurele inimtihedusele võib näha mitmeid loomaliike, keda mujal mitte kusagil ei kohta. Kõrgel Aafrika kivisel lael elavad etioopia hundid, gelaada paavianid, mäginjaalad ja paljud teised endeemsed liigid. Põnevate endeemide rohkuselt edestab Etioopiat pika puuga Madagaskar, mille looduse on sealne kasvav rahvastik suures osas paraku hävitanud.
Ja loomulikult on Aafrikas peale nimetatute veel palju riike ja piirkondi oma kordumatu looduse ja kultuurilisse õhustikuga. Paljudesse neist ei ole mugav reisida, kuid iseseisvale maadeavastajale on ka nende keerulisest bürokraatiast ja logistikast läbihammustamine närvikõdi ja erutust pakkuv – autasuks elamused, mis saavad osaks vähestele.
Kon Tiki korraldab safarireise:Botswanasse, Tansaaniasse, Sambiasse ja Keeniasse
