Seal kus loomad turiste ei söö – reisikiri Sambiast

Kui otsisin Google abiga, mida Eesti ajakirjandus on maarahvale Sambia kui turismimaa kohta  teada andnud, sattusin kahele õige hirmuäratavale loole. Ülevaates “Ohtlikud paigad, kus loomad turiste söövad ” (EE 07.10. 2009) seisis sõna-sõnalt: “Lõuna-Luangwa rahvuspark Sambias  on koht, kus leidub jõehobusid. Ja-jaa, jõehobusid. Kuigi üldiselt peetakse Aafrika hirmuäratavaimaks kiskjaks lõvi, tapavad enim inimesi hoopis jõehobud. Nii 100-150 kohalikku ja mõne turist aastas. Eriti ohtlikud on jõehobud öösiti, mil nad tulevad veest välja kaldale söögipoolist otsima.” Ja otsekui poleks jõehobudega hirmutamisest veel küll, viskas 2014. aasta Elu24 veelgi enam õli tulle: “Prantsusmaa loodusfotograaf Marc Mol jäädvustas Lõuna-Luangwa rahvuspargis, kuidas armee näljaseid krokodille läks jõehobusid jahtima. Jõehobude kari kaitses end nii nagu oskas, kuid sellegi poolest pidi üks nende hulgast eluga hüvasti jätma. Moli sõnul oli jõehobusid jahtimas rohkem kui 100 krokodilli, jõehobud jätsid tapetud sõbra maha, et enda elu päästa.” Enne kui jõuaks lõpuni lahata, mis neis juttudes on tõde ja mis vale, läheks väljas pimedaks. Olgu siis vaid öeldud, et kogu Aafrika hiidkontinendil juhtub safarituristidega (keda on miljoneid) fataalseid õnnetusi umbes kord aastas. Jõehobu on rohusööja, kuid krokodillid ei julge teda rünnata – jõehobu võib oma võimsate hammastega krokodilli lihtsalt läbi lüüa nagu kontrollör trammipileti. Marc Mol pildistas stseeni, kus surnud jõehobuga maiustanud krokodillidel tekkis jõehobudega vastasseis. Ning esimesena tsiteeritud artikli algallika sissejuhatus ütles hoopiski: “Need on kümme paika meie planeedil, kus saab turvaliselt ja stiilselt ohtlikke loomi jälgida.” Tõejärgne ruum eksisteeris juba enne tõejärgset aega ja Must Manner on meie jaoks selle ruumi pimedaim osa. Ja selle tõttu tunnevad paljud inimesed Aafrika ees endiselt põhjendamatut hirmu. 

Ehkki Victoria juga on käinud vaatamas üksjagu eestlasi, on ülejäänud Sambia ikka veel suhteliselt tundmatu maa meiekandi reisikaardil. Ometi on see Aafrika riik turismimaana üha suuremat populaarsust võitmas. Vaatamisväärne on Sambias ennekõike loodus – selles Eestist üle 16 korda suuremas riigis on 20 rahvusparki ning lisaks sellele ka rohkesti metsikuna säilinud loodusega jahialasid. Sambia looduse turismipotentsiaal oli vahepeal üsna käest lastud, kuid nüüdseks on parimates rahvusparkides suudetud salaküttimist olulisel määral ohjata ning loomade arvukus on taas tõusule pöördunud. Tansaaniaga avarate savannidega võrreldes on Sambia maastik enamasti metsasem, lõunapoolse Botswanaga võrreldes lopsakam. Kuid etniliselt kirevas Sambias ( siin elab põliselt 73 erinevat rahvust või etnilist rühma) on palju uudistamist ka inimesest huvitatule – kasvõi nn Lozi kuningriik Barotsemaal. Nii suurt riiki pole ühekorraga jõukohane puhkuse ajal otsast otsani läbi sõita. Sambia suurim, ligi poole Eesti suurune Kafue rahvuspark jääb pealinast Lusakast tüki maad lääne poole, kuid loomarikkamad pargid – Alam-Zambezi, Lõuna- ja Põhja-Luangwa ning väike, aga tähelepanuväärne Kasanka paiknevad maa idaosas.

Ettevaatlikum turist ei pea Sambias tingimata kõigist pakkumistest kinni haarama. Alam-Zambezi rahvuspargis, mille põhiatraktsiooniks on suur Zambezi jõgi kubisemas jõehobudest ja krokodillidest,  pakutakse kanuumatku samasuguse enesestmõistetavusega kui Soomaal. Kuna jõehobule on käkitegu kanuu ümber ajada või see oma lõugade vahel pähklikoorena puruks raksutada, uurisin ma ka koha peal, kui ohtlik selline veesport on. Reisijuhid kinnitavad ühest suust, et õige giidiga on see mõistlikult ohutu ettevõtmine. See tähendab, et ehkki juhtunud on aegade jooksul nii mõndagi, on puhtstatistiliselt lähenedes aerutamine Zambezi jõge ja loomade käitumist läbi ja lõhki tundva retkejuhi käe all ikkagi ohutum, kui liiklemine Eesti maanteedel. Veidi segaseks jääb esialgu vaid see, kuidas kvalifitseeritud giidi ära tunda, aga tegelikult pole siingi suuremat mõistatust – usaldusväärne giid on litsentseeritud ja Sambia ning Zimabwe väljaõppe ja litsentsiga loodusgiide peetakse õigustatult maailma parimateks. Muide, reisijuhtides jagatakse ka õpetust, mida tuleks teha, kui jõehobu paadi ümber ajab ja krokodill ründab – põimida jalad krokodilli kaela ümber, et ta teil end vees pööritades liikmeid paigast ei nihutaks ja suruda talle pöial silma. Kasutades ära krokodilli hämmeldust tuleks talle seejärel käsi kurku ajada ja suruda alla ta keele alusel asetsev epiglotis, mis roomaja kurgu klapina suleb. Selle peale läheb krokodillil vesi kurku ja ta laseb teid lahti. Olgu öeldud, et päikesetõusud ja -loojangud Zambezil on nauditavad ka ilma sedalaadi askeldusteta.

Saab ka turvaliselt ja stiilselt

Staažikate safarilkäijate poolt väga hinntud Lõuna-Luangwa rahvuspark on nagu Aafrika tummine kontsentraat. Elevantide, pühvlite, lõvide, kaelkirjakute, hüäänide, impalade, hüäänkoerte, vesivohlude ja leopardide igapäevasid asjaajamised on siinses kitsas orus nagu peo peal. Palaval ajal on loomadel ikka ja jälle tarvis vee äärde jooma tulla. Loomade igapäevane rutiin võtab sageli dramaatilisi pöördeid ja keegi süüakse siin iga päev ära.

            Luangwa jõgi voolab kuivaperioodil katkelise nirena oma laias sängis ega suuda siis enam kõiki oma püsielanikke ära mahutada. Jõehobudele jääb jõgi ilmselgelt kitsaks ja isasloomade vahel lahvatavad alatasa dramaatilised konfliktid. Sageli ajab vana pull ülbed nolgid haaremi juurest minema ja ei lase neid enam tagasi vette. Sellised loomad on surmale määratud, sest jõehobu paks nahk ei ole mõeldud päevitamiseks – kuivades hakkab see pragunema. Päevaks veest välja jäänud jõehobu otsib varju põõsastikes, kuid sellest pole abi kauaks – ta keha pind kattub omavalmistatud päikesekreemiga – nahaaluste näärmete sekreediga, mida kutsutakse verehigiks. Mõne aja pärast muutub looma nahk põletikuliseks ja ta ise nõrkeb veepuuduses. Lõvid hoiavad sellisel peemotil silma peal ja asuvad agooniani jõudnud loomale appi. Lõuna-Luangwa lõvipraidid on väga suured – näiteks siinse Suure Praidina tuntud lõvikari koosnes eelmisel sügisel 28 loomast. Praidi juhid – punapäine Ginger ja ta vend Garlic on tõenäoliselt praegu Aafrika tuntuimad lõvid.

            Hüäänkoeri näeme juba esimesel õhtul: kolm suurte kõrvadega ruugelapilist peni nuhivad ringi kuiva jõesängi immitseva allika juures. See on muidugi paik, kuhu kõik lähikonna sõralised on paratamatult pidanud jälgi jätma. Peale pärlkanade, keda nende legendaarsele rumalusele vaatamata pole mõtet lahtise suuga püüdma minna ja ühe väikese krokodilli pole siin aga rohkem ühtki hingelist. Mõnda aega piiravad hüäänkoerad krokodilli, näib nagu õpetaks vanemad koerad nooremat seda elukat respekteerima. Kaks isast täiskasvanud hüäänkoera kannavad raadiokaelust. Raadiokraega loomi on igas karjas, sest alaliselt liikumises olevaid hüäänkoeri, kes ei püsi rahvusparkide piirides, on muidu raske kaitsta.

Jalgsi läbi savanni

Üks Sambia rahvusparkide omapäradest on võimalus avastada savanni omal jalal kõndides. Jalgsisafaritele pani alguse Norman Carr 1950. aastatel just siin – Lõuna-Luangwa rahvuspargis. Väikest, kuni 4-liikmelist huviliste gruppi saadab relvastatud skaut ja giid. Esimene hoiab silma savannist lähtuvatel ohtudel, teine juhib vajaduse korral turistid ohust eemale. Nii giid kui skaut on piisavalt hea ettevalmistusega, et panna klientide turvalisuse nimel panti omaenda nahk. Tõsi küll, jalgsisafari eesmärk ei ole ohtude otsimine, vaid pigem võimalus lähemalt näha ja kogeda seda, mida autost ei näe – loomade jälgi, taimi ja väiksemaid olendeid. Ent seda, kellega savannis parasjagu tuleb tõtt vahtida, ei või iial teada. Nii õnnestus osadel meie grupist näha, kuidas hüäänkoerad impalat jahtisid ja ta kusagil kaugemal põõsastikus rajalt maha võtsid. Meie sattusime aga metsas ringi tuustivale elevandile – üle elevandi edasi minna ei saanud, tuli teha väike ring. Aga eks safaril käidagi selleks, et saada tunet kuidas liblikad aeg-ajalt kõhus turvaliselt tiibadega peksleksid.

Meie esimene õhtu jalutuskäik läks aga pärast loojangunapsu (nn sundownerit) nautimist sujuvalt üle öiseks safariks. Ka öised loomavaatlused on just Sambia rahvusparkide omapära. Autol istuv jäljekütt valgustas savanni võimsa laternaga ning siin ja seal särasid lambile vastu genett- ja tsiibetkasside, okassigade, londikkoonude, hüäänide ja teiste ööloomade silmad. Õhtu lõpul avastasime ka leopardi, kes oli toiduotsingul kuivas jõesängis vaevalt kolmesaja meetri kaugusel meie laagrist.

Enam-vähem sellessamas, maailma põnevaimas rutiinis veeresid ka kolm järgmist päeva ja ööd Aafrika ühes loomatihedamas rahvuspargis. Järgmisel hommikul ootas meid tavapärane autosafari, järgnes pärastlõunane jalutuskäik, džinn ja toonik loojangul ning pärast seda põlevad silmad, dramaatilised hääled ja meeldsööbivad lõhnad troopikaöös. Jälgisime jooma suunduvat suurt pühvlikarja ja rodeesia kaelkirjakuid, keda seni on peetud kaelkirjaku ainult Ida-Sambias elavaks ohustatud alamliigiks (näiteks Alam-Zambesil on nad viimseni salakütitud). Just mõned kuud tagasi oli aga toimunud revolutsioon kaelkirjakute süstemaatikas ja ühest liigist tehtud neli erinevat kaelkirjakuliiki. Valgete sokkide rodeesia kaelkirjak on nüüd ametlikult masai kaelkirjaku alamliik. Saime jälgida videvikuhaugast nahkhiiri püüdmas, pisikest lühinina-londikkoonu, väärikaid maasarvikuid elevandisõnnikut läbi rehitsemas, leoparde nii puude otsas puhkamas, kui mööda jõehobude sissetallatud uhtorge luuramas, pabuiine jõekallastel vahti pidamas, suurimat antiloopi – kannat ja haruldast liechtensteini kongonit, ujedat võsadukerit ja paljusid teisi karvaseid ja sulelisi põlisaaafriklasi.

Aafrika isendirohkeim imetajate ränne

Aga tõeline safarigurmee ootab meid ees väikeses Kasanka rahvuspargis, kus võib vaadelda Musta Mandri isendirohkeimat imetajate rännet. Kui Serengetis, Tansaanias rändab värske rohu otsingul üle miljoni gnuu, siis siin tuleb valminud puuviljaega maiustama üle kümne miljoni palmitiiburi. Need noore kassi suurused puuviljatoidulised nahkhiired elutsevad ja sigivad peamiselt Lääne-Aafrika vihmametsades. Kasankas viibivad nad üksnes vihmaperioodil oktoobri lõpust detsembri lõpuni. Meie reisi ajal novembri alguspäevadel ei ole loomi küll veel kümme, vaid kohalike giidide hinnangu järgi võib-olla neli miljonit. Aga seegi on vaatepilt, mida ilma omil silmil nägemata ette ei kujuta. Igal päikeseloojangul lendavad palmitiiburid oma kümnekonna hektari suurusest puhkemetsast toituma ja igal päikesetõusul naasevad nad samasse paika. See vaatepilt, mil taevas kogu laotuse ulatuses suurtest nahkhiirtes sõna otseses mõttes mustab, kestab umbes pool tundi. Nahkhiirte vaatlemiseks on kõrgele puude otsa ehitatud platvormid, näiteks ühel õhtul vaatlesime palmitiiburite lendu võimsa punase mahagoni võrast. Hiigelhulk nahkhiiri meelitab kokku ka suurel hulgal kotkaid, kes käivad palmitiiburite puhkepaigas nagu supermarketis toidu järel.

Kasankat tasub külastatada sellegi pärast, et see rahvuspark on kõige kindlam koht Aafrikas vähearvuka ja peidulise eluviisiga antiloobi sitatunga nägemiseks.

Eestlased teavad Sambiast vähe ja enamasti on see teadmine negatiivse varjundiga – näiteks, et opositsioonipoliitik Frank Bwalya arreteeriti pärast seda kui ta võrdles president Michael Satat raadios maguskartuliga. Õnneks on Sambias palju muudki teha kui krokodillile kätt kurku ajad või poliitikuid bataadiks sõimata.

Reisikirja kirjutas Sambia ja Botswana reiside juht Rein Kuresoo

Vaata siit ka meie järgmist Sambia safarit